Maidla loodusvilla

Maidla loodusvilla asukoht on valitud nii, et see pakuks omaette olemise võimalust ja seal viibides avaneksid loodusele võimalikult erinevad vaated. Ka tee majakesse on vaheldusrikas: villasse jõudmiseks tuleb mööduda ajaloolistest mõisahoonetest, kõndida mööda ojakallast ning läbida mets ja võsa, kuni jõutakse soo piiril asuva maja juurde. Asukohana ei paku soo aga mitte ainult mängulisust, vaid muudab ehitamise samas keerukamaks. Nii on maja rajatud vaiadele, sest pinnase kandev kiht on kuue-seitsme meetri sügavusel. Kuna soo piiril looklev jõgi ujutab igal kevadel ala üle, on maja tõstetud meetri kõrgusele ning sinna viib laudtee, mida mööda jõuab alati kuiva jalaga kohale.

Maidla loodusvilla tellijatel, kes on külastanud maailmas mitmeid unikaalseid tree house-tüüpi objekte, oli lähteülesandena silme ees luksuslik väike majutusasutus, mis pidi samas täitma traditsioonilise hotelli funktsioone. See tähendab, et looduse rüppe tuli peita hotellituba, kuhu mahuks nii esik, garderoob, tualettruum, voodi kui ka kõik muu vajalik.

Väikeste majade ehitamisele pööratakse praegu kõikjal maailmas rohkelt tähelepanu, sest nende jalajälg on tavalisest väiksem ning peale selle on need kasutaja jaoks mugavad – väikest ruumi on kerge hallata. Ka Maidlas oli eesmärk ehitada võimalikult väike hoone, mis tähendas, et iga millimeeter oli oluline ja iga väike detail tuli läbi mõelda, alates sellest, kui lai on voodi ja kui palju ruumi on selle ümber vaja; kuidas mahutada ära hotellidesse mõeldud väike külmkapp; kuhu panna kohver; kui palju ruumi võtavad rõivad; kuidas saaks lahendada tehnosüsteemid, nii et need oleks nutikalt ära peidetud jne. Teisisõnu mõeldi hoonet projekteerides seestpoolt väljapoole.

Maidla loodusvilla arhitekt Mari Hunt ei pidanud oluliseks mitte ainult tulevase maja kasutajaga arvestamist. Tema jaoks on alati olnud väga tähtis ka hoone sobivus ümbritseva keskkonnaga. Loodusvilla puhul oli eesmärk püstitada maja nii, et ühtegi puud ei tuleks maha võtta. Tänu sellele, et hoone on sätitud kasvavate puude vahele, näeb majas olija maksimaalselt palju loodusvaateid ning jääb mulje, nagu istuks ruum kaitstult puude rüpes.

Maja pole mitte ainult unikaalne objekt, vaid ka maamärgiline vaatetorn, kus saab liikuda mööda eri tasandeid. Selleks on olemas madalamal paiknev hommikusöögiterrass, teine terrass sissepääsu juures ning lisaks katuseterrass, kuhu viivad kõrged astmed, mida mööda üles ronides peab veidi vaeva nägema.

Selleks et hoone oleks soovitud moel kasutatav, tuli valida selle ehituseks materjal, mis on kenale välimusele lisaks ka vastupidav ja käe all katsudes mõnus. Majake on seetõttu kaetud Thermory vastupidavast termotöödeldud puidust voodrilaudadega, mis sobivad imehästi iga päev vihma, tuulte ja lehtede meelevallas olevale majale, tagades pikaks ajaks kavandatud väljanägemise.

Selleks valiti Thermory saarelaud, mille puhul meeldis arhitektile selle pruunikas toon, mille rõhutamiseks on materjali töödeldud õliga. Thermory sobis väga hästi ka tänu sellele, et peale hoone fassaadi katmise püstiste laudadega sooviti sama materjali kasutada ka rõhtsal terrassipinnal, ilma et tekiks tunne, nagu oleks maja lihtsalt terrassilaudadega üle löödud. Väljapeetud disaini tagab kitsam laud, mida Hunt on fassaadil varemgi kasutanud. Sama laua kasutamine terrassipinnal loob hea detailideni läbitöötatuse tunde. Sama lauda on kasutatud ka astmetel ja astmetele paigutatud väikestel kuubikutel.

Ka siseruumides on kasutusel Thermory puit – sellest on magamistoa põrand ja maja kõik laed. Sama materjali kasutamine nii lagedel kui ka fassaadil seob maja üheks tervikuks, kus arhitektuur ja sisearhitektuur on omavahel kokku põimunud.

Fotograaf: Elvo Jakobson